Kevade lähenedes tunneb vist igaüks värvidest puudust. Kuigi jah, tõesti, minu üks lemmikuid on valge, mis paljude jaoks pigem värvitu toon. Praegune ilmailu täidab mu valgevajaduse täielikult ja olen juba tasapisi kevade, valguse ja värvide ootuses, eriti kui päike otsustab end pikemalt näidata… Loe edasi

 

Üks esimesi mööblitükke, mis me siia majja ostsime, oli üks vana öökapike. Praegu mõtlen, et huvitav, miks ma selle siia üldse valisin, ei olnud ka plaanis seda tol hetkel kriidivärviga elustada. Miski mulle selles ostuhetkel siiski väga meeldis… Loe edasi

 

Jõulud on meil iga aasta väga tegus ja sotsiaalne. Juba ettevalmistamisele kulutab palju energiat. Seega tundus nii hea mõte punkt aastale just koduseinte vahel panna. Muidugi ei pidanud see tähendama pleedi all teleka ees pesitsemist… Loe edasi

 

Õnneks on jõuluaeg väga kiire ja muid toimetusi palju, seega igatsus valge lumevaiba järele kompenseerin mõne muu tegevusega. Selle aasta jõulud algasid meil tegelikult varakult. Eelkõige seetõttu, et… Loe edasi

 

Ma usun, et meie inimesed olid hämmingus sellest, mida me endale “kohustuseks” oleme võtnud. Algusaja köögipildid ja “köögimööbel” räägivad kindlasti enda eest… Loe edasi

 

Meile on ikka kombeks, et lihtsat teed mitte minna. Nii ka poja sünnipäeva korraldamisega, mis on enda sünnipäevast palju tähtsamaks muutunud. Teist aastat järjest on mind vallanud suured emotsioonid ja ärevus enne lapse sünnipäeva. Mul oli juba ammu üks idee mõtteis…
Loe edasi

 

Kui nädal enne Kesksuveõhtut olime veel arvamusel, et kahjuks see aasta me kodus seda pidada ei saa, siis alles neljapäeval muutsime oma arvamust. Meile on ikka kohane, et teeme ettevalmistusi viimasel hetkel ja nii juhtus ka seekord… Loe edasi

 

Esimesest hetkest, mil ma meie hoovis suurt ja võimast tamme nägin, teadsin ma kohe, et soovin selle oksale kiiku rippuma. Mul tekib maakohaga seoses tunne, et seal peab üks klassikaline kiik olema, teisiti lihtsalt ei oleks justkui õige… Loe edasi

 

Kuidas küll aeg lendab, viimane postitus meie poolt oli veebruari lõpus. See aga ei tähenda, et me siin igavleme ja ei tegutse. Vastupidi, kevad saabus hulga kohustuslike aiatöödega, millega siiani tegeleme. Tegelikult ei taha ma kirjutada aiast ja aiatöödest. Seda teavad kõik, kellel aed, et milliseid kohustusi see endas kätkeb… Loe edasi

 

Lõpuks me võtsime selle tagatoa ette. Varasemalt ehitustarvikute, mööbli ja pudipadi hoidmiseks kasutatud ruumi nimetasime töötoaks. Saagisime, värvisime ja meisterdasime just seal. Eelmine nädal panustasime täielikult selle toa elamiseks ettevalmistamisele… Loe edasi

 

Kevad toob endaga saabudes kaasa väga palju värskust ja energiat. Kui ma eelmises postituses kirjutasin sellest, kuidas ma talveunes olen, siis nüüd on ärkamine… Loe edasi

 

Pean tunnistama, et olen mõned nädalad olnud täielikult talveunes. Kui miski pole meeltmööda, muutun emotsionaalseks nagu karu, keda talveune ajal segama minnakse. … Loe edasi

 

Alles mõni aeg tagasi sai kirja pandud lugu sellest, kuidas oleme mahutanud kolm tuba ühte. Teisisõnu on meie ainsas toas hetkel magamistuba, elutuba ning lapsetuba. See tuba läbib pidevalt pisikesi muutusi ja seda just lapsest lähtuvalt ning tema vajadusi silmas pidades… Loe edasi

 

Ma isegi ei tea kuidas me nii kaua ilma esikuta suutsime olla. Võibolla seetõttu, et esik ei tundu majas kõige olulisem ruum olevat. Olime harjunud jätma oma jalanõud mõneruutmeetrisesse esikusse – koledasse, pimedasse, rõskesse betoonpõrandaga tuppa, kus seinal teretas sisenejaid esmalt vana hirmus elektrikilp… Loe edasi

 

Nüüd on õues küll piisavalt külm, et panna kirja midagi väga sooja ja õdusat. Minu jaoks on ilus voodipesu koduses interjööris väga tähtsal kohal… Loe edasi

 

Iga lapsevanem teab seda ärevustunnet, mis tekib enne jõule, et mida küll oma lapsele kinkida. Suuremad lapsed oskavad enda jõulusoovidest jõuluvanale kirjutada, aga pisemad ei saa sellest suurest jõulusagimisest õieti arugi… Loe edasi

 

Minu jõulud on alati möödunud nii, et selleks eriliseks osaks on kuuse tuppa toomine. Ei mäletagi, et see teisiti olnud oleks. Vanemate kodus on see traditsioon au sees… Loe edasi

 

Teise suure tööna sai ette võetud ahi ja korsten, sest viimase seisukord oli väga nukker. Vana viltuselt laotud korsten oli pigist must…. Loe edasi

 

Mulle on alati meeldinud hubased nurgakesed hoovis, kuhu saad end korraks laadima minna… Loe edasi

 

Kõik noored emad teavad seda tunnet, et kui laps on lõunaunne saadud, tekib See vaba hetk. Minu jaoks on see selline mõtete ja hinge puhkehetk. Lülitan ennast kõigest välja, teen tassikese kohvi ja mõlgutan omi mõtteid… Loe edasi

 

Mina olen Andres, Kile maja peremees, võib kutsuda kilemeheks. Sel nimel võibolla jah kõige parem kõla ei ole. Maja katastrisse kandes oli isegi võimalus seda muuta. Poja järgi saanuks maja nimeks Lukase… Loe edasi

 

Suvel pidime silmitsi seisma igasuguste olukordadega. Sooja toidu tegemine tabureti peal priimusega tundus täiesti okei… Loe edasi

 

Oleme end praeguseks kenasti mahutanud sellesse ühte meile juba väga armsaks saanud tuppa. Alguses polnud kahtlustki, et me selle toa valime, sest kaks seina olid palgini juba eelnevalt puhtaks tehtud ning see tekitas kodusema tunde… Loe edasi

 

Eile, kui me Andresega fotosid vaatasime, meenutas ta mulle, kuidas oli vaimusilmas ette kujutanud oma poja esimesi samme – puudealleed saatval kruusateel, mis ulatub koduni… Loe edasi

 

Mina ei ole meie peres suurtes töödes pädev, kuid olen enda kanda võtnud igasugused ilupudinad ja kodu hubasemaks muutmise. Ma armastan nikerdamist ja meisterdamist ning ma lihtsalt nii naudin seda rolli… Loe edasi

 

Ma arvan, et paljud ei mõistnud meid alguses, et miks me küll sellise vana koha endale soetame ja tunti muret, et mis meist küll saab. Muretsesime samuti, aga seni, kuniks meil tahtejõudu ja armastust jagub, saame me sellega hakkama… Loe edasi

 

Kui ma algselt arvasin, et sellesse vanasse majja minek tähendab meile esialgu tubadesse uue tapeedi panemist, siis õige pea sai selgeks, mis on tegelik reaalsus… Loe edasi

 

Ühel päiksepaistelisel päeval, kui linnast koju sõitsime, jäi meile tee peale Viljandi loomade varjupaik. Tundsime Andresega, et peame sealt läbi astuma. Eks me olime seda ka varasemalt arutanud, et peaks mõnele abi vajavale loomale parema võimaluse andma… Loe edasi

 

Sellest hetkest kui oli selge, et me selle maja soetame, tundsin, et suurim soov on pidada Lukase esimene sünnipäev just seal. Tegelikult oleksid asjad ehk murevabamalt sujunud, kui maja üürnik oleks enda lubadustest kinni pidanud. Vahepeal olin aga juba lootust kaotamas… Loe edasi

 

Vana katus, vanad aknad, pesemisvõimalus puudub, käimla majas, vana elktrisüsteem. Kuid miski selles majas ja kohas meid võlus. Eks me esialgu kindlasti lootsime, et see saab olema kiirem ja lihtsam protsess. Siiani on olnud kõik viimse hetkeni nauditav… Loe edasi

 

Meil kulus ligi kaks kuud, et lõpuks seda võtit enda kätel hoida. See pole meie jaoks lihtsalt võti, vaid midagi palju enamat. See avab nüüd meie isikliku kodu ukse… Loe edasi